No kui ma juba päeval pidasin elu heaks, siis õhtuga läks kõik üha paremaks. Karo tuli ja batuudihooaeg võiski alata! See tähendab ju ainult üht-SUVI ON KÄES! Okei, olgem ausad, õues oli 8 kraadi, kuid siiski tundus õige lühikestes pükstes seda sündmust tähistada. Kuna üle pika aja leidsime Karoga ühist aega (va kool ja eksamid), siis oli ilmselge, et ma ei jõudnudki maalima. Selle asemel nautisime muid hüvesid, mis elu pakkuda suutis ning boostisime ka täitsa õnnelikult oma esimesed njämmad boostid. See ajendas meid muidugi lakkamatult maailma probleemidest mõtisklema, kuni järsku avastasime Erika kõne peale, et tunnid olid möödunud kiiremini kui lennukid mu maja kohalt ning oligi aeg pikad jutud kõrvale heita. Jõudsin koju, keerasin kapi segamini ning leidsingi (viimati veebruaris maailmavalgust näinud) jooksu asjad. Erikaga tegime vähemalt poolele Tallinnale tiiru peale ning rääkisime veel vähemalt nelja Tallinna eest kõik vähegi atraktiivsed teemad läbi. Koju jõudes ei jaksanud ma kaua surnut mängida, sest peagi saabus minuni ekstra tore uudis. Nimelt sai emme uue armsa roosa telefoni ja arvake ära, kas ma saan nüüd Mardi vanast pannist lahti. Muidugi on ka emme vana muhe pann, kuid uut ma ei taha, kaotan niikuinii ära ja olen väga õnnelik selle pisikese retro uusvana julla üle.
No comments:
Post a Comment