Minu kohal paistab päike!

Eile istusime suure hurraaga Mardiga bussile. Tartus mängisime napakaid ja täiesti juhuslikult koperdasime otsa Karoliinele, kes nii muuseas meiega koos Otepääle sõitis! Sinna jõudes oli linn taas vaikust täis, aga see on ju tavaline. Õhtu tundus üsna plaanitu või noh, Tartus ja Tallinnas oleks plaane jagunud, kuid Otepää suhtes vägagi plaanitu. Hakkasime siis vaikselt üles kossu platsi poole liikuma, et viimaseidki hingelisi näha, kui järsku tuli auto ja halleluuja, meie õhtu päästjaks osutus Kalev! Kruiisisime ta autoga ringi, wipii, nägime metsjänest :D linnalapsed nagu me oleme, kisasime loomulikult. Sealt edasi tuli pöörane autosõit koos hea muusika, Helari, Mardi ja Kaleviga. Hüppasime Willi poolt ka läbi ning ka Jaak ajas ennast püsti. Peale reaalset metsateed jõudsime kõik koos ilmselt kuskile ulmeilusasse kohta, eeh ma nüüd ei tea, kelle kodu see küll olla võis, aga uhke igaljuhul. Õhtu möödus meelalt ning hommikuhämaruses viidi meid koju. Lõpp hea, kõik hea. Tänane hommik oli kergelt pahur, sest loodetud päikese asemel kattis taevast ühtlane pilv. Mis siis ikka, sõitsime Tartusse ja siin ma nüüd olengi ning kohe kohe jõuab ka Erika siia, Jüki lasi meid üle, aga ega see tuju ei riku :D Peale selle avastasin, et mu riidekapp peidab endas hoopis baarikappi, wippii, Otepää pakub üllatusi!