Kinkige mulle suusad

Nii nii hetkel olen püha viha täis. Ma ei ürita enam kunagi suusatama minna või vähemalt mitte lähiajal. Jah ma tean, et ma lubasin endale, et see talv lähen vähemalt korra suusatama, aga no lähimate kuude jooksul see küll juhtuma ei hakka. Nonii ja milles mu viha siis seisneb. Magasin täna jälle poole päevani, peale ennast taas segaseks magamist mõtlesin olla kodus veidi kasulik, mida ma kusjuures olingi. Nonii ja nüüd minu puhul next level, ma hakkasin kaminat kütma, et te teaks, siis mu kamin pole mingi kergemate killast, ma jaurasin sellega ikka kõva tund aega või veelgi kauem. Enne kütma hakkamist oli toas mõnus 15 kraadi ja nüüd on juba 33, gaaaash kuidas ma tahaks tagasi külma tuba, hetkel piinlen siin nagu hull. Ja milleks seda kõike? Mu emme ja issi ei kavatse täna õhtul isegi koju tulla mu uhket tulevärki vaatama. Oeh, peale kamina kütmist tuli mul ikka pagana ebatavaline idee suusatama minna ja kui ma lõpuks riides olin, õues ja valmis autosse minema tekkis mul pähe üks huvitav küsimus, et kas mul üldse suusad on? Suusasaapad? Kus? Nii see mul siis pooleli jäigi, mul pole õrna aimugi, kas mul üldse kunagi need olnud ongi ja mu vanematel pole ka vähimatki tahtmist mu kõnedele vastata, aga igaljuhul olen ma hetkel maru vihane, et mul üldse selline loll idee nagu suusatamine pähe tuli. 

Nüüd aga veidi parematest asjadest. See Tallinna masendus on vaikselt üle hakanud minema, aga Otepääle tahaks ikkagi tagasi minna. Eile oli siis see päev, kus ma oma kalli Katsikesega kokku sain ning ta vedas mind piljardit mängima. Taas üks suur samm minu puhul, sest ma pole kunagi eriline piljardi fänn olnud, kuigi ma pean tõdema, et tegelikult on see täitsa tore tegevus. Ja lõppude lõpuks võitsin ma ju siiski 2 mängu kolmest, mis pole üldse paha tulemus, olin vägagi üllatunud. Peale seda läksime siis Karo ja AM'iga Ando poole. Ausalt öeldes oli kõiki äärmiselt tore näha ja mis veel asjale vürtsi lisas oli see, et me mängisime Shottit. Mitte küll nii hoogsalt kui tavaliselt, kuid siiski. Andole ja Taavetile olime küll vist paras peavalu, kuid nad kannatasid vapralt ära kõik meie soovid Meeleheitel koduperenaisi vaadata jne. Lõpuks vantsisin läbi Lilleküla koju ja olin lummatud kui ilusaks lumi Tallinna ikka teeb.