Traditsiooniliselt ilusat uut aastat siis kõigile!

Nii nii, istun mina jälle Kuutsekal. Esko ja Andre läksid minema, siis oli mul veel tuju sõita, nüüd sai tuju otsa. Väljas on kerge -24 kraadi ja kella vaadates pean tõdema, et ma olen täna niigi vapralt vastu pidanud, juba väike 9h siin olnud. Nina on umbes vähemalt sada korda ära külmunud ja mu laud on ka kergelt otsi andmas, kruvid logisevad ja niisama krigiseb nagu hull. Olgugi et mu vanemad on Otepääl ei kavatse nad siiski mulle järgi tulla, jätkavad kena tradistiooni õhtul varakult juba shampuse pudel lahti lüüa ja autovõtmed nurka visata. Mis siis ikka, jään ootama, et Peebu tööpäev lõppeks ja naudin oma teetassi seltskonda seniks. 

Vahepeal oli üks meeletu õhtu kui Andre sünnipäeva tähistasime. No falleraa kui tore oli osasi inimesi üle pika aja näha. Peale seda väsitavat õhtut järgnes vana aasta viimane päev, mis kujunes selliseks, et kõigepealt käisime siin kuskil restoranis koos emme issi ja nende tuttavatega ning võib kolm korda arvata, kes oli kaine rool. Nonii, 23.45 viisin issi ja ta sõbra metsa matkama ja siis algas see minu aeg. 00.00 lõin vanaisaga klassid kokku, paitasin kassi, sättisin ennast kibekiirelt korda ja juba 00.30 astusin comebacki uksest sisse. Halleluuja, mis šoki ma sain sinna sisse astudes. Nii palju rahvast poleks ma küll osanud arvata ja tegelikult oli kõik igati super kui välja arvata see häiriv seik, et Otepää tüdrukute lemmik ma just pole, üks päev vibutati 5cm kaugusel mu näost jalga ühe pliksi poolt ja seekord õnnistati mind siis küünarnukiga nügimisega, mille tulemuseks oli mu lumivalgel pluusil hiiglaslik koksi plekk. Mis siis ikka, elasin selle siiski üle ja üritasin sellest nii vähe välja teha kui võimalik. Tegelikult on uus aasta ilusti hakanud ja ma jumaldan seda lumehunnikut, mis Tallinnas taevast alla sajab ning olgugi et Otepääl pole juba 3 päeva lumepilveraasugi näha olnud, on siin siiski superilus selge taevas, päike ja ikka väga palju lund. 

Piltidel võib näha siis mu suvist igapäevast kaardimängu ja Shotti mängimis kohta ning päikese rõngast teisel pildil, või no mis iganes vikerkaare sarnane asi see ka pole. Aga ma arvan, et ma liigun nüüd mäele tagasi, sest kes teab kui kaugel mu järgmine kuutseka külastus on, tuleb nautida viimast.