Rahunesin

Mu vaheaeg polegi nii sisutühi kui arvasin. Kolmapäeval tegin kõva trennimaratoni. Tuvikesega väntasime Lillekülast Viimsi lõppu trenni. Jõusaalis tegi Erika taas mingit killer nalja ning hiljem tappis mind veel ujumine, mis tundus kohe ääretult raske pingutusena. Trenn tehtud, Statoili ring tehtud, baikisime õnnelikena päiksesäras Lilleküla poole tagasi. Tagasitulek oli kordi mõnusam ja kergem kui minek. Jõudsin korraks koju, pakkisin asjad, jooksin batuudikale, kuhu ma vist umbes esimest korda elus hiljaks jäin ning kõik oli perfektne, ainult mu kullakallid lihased olid ilmselgelt juba liiga palju vatti saanud. Sealt edasi põrutasime Karoga Rimmi, haha Ott oli oma elutähtsa söögi-joogi koti sinna unustanud ning sealt Lauri maale. Igati mõnus- lõke, toredad klassikaaslased, grillimine ning selle suve esimene SHOTTI mäng. Väljas läks juba valgeks ning 5 ajal hommikul otsustasime magada väheke, mis osutus külmamaratoniks. Hommik oli see eest justkui taevast kukkunud kingitus koos oma supersooja päikese, Lauri liivakasti ning liivavormidega :D. Päeva poole otsustasime minna vesilennukite angaare tsekkima, ooo, ma olin vaimustuses, kuid hiljaks jäin, sest remonditööd juba käivad ja sisse ei saanud, vahva matk tehtud, hüppasime chopsticksist läbi ning nautisime pirital sööki, päikest ning piknikku murul. Oivaline, kuid muidugi tulid meid kimbutama ämblikud ning hiigelsuured mesimummud, millega otsustasime, et on aeg koju pöörduda.

Oskan öelda, et ma just hetk tagasi oli püha viha täis ja nüüd avastasin, et elu pakub siiski päris palju head, seega pole mõtet muretseda asjade pärast, mis nagunii tähtsust ei oma :) Lõpp hea, kõik hea.