Eile olime tublid lapsed ja magasime juba enne kümmet. Ilma madratsita magamisest jäi vaid kael veidi kangeks, muud midagi. Hommikul sammusime Rongiga kooli, trotsisime vihma ja tuult ning kooli jõudes säraski päike. Kool tundus igati tsill, täpselt selline, kus on õpilastele jäetud palju ruumi, kus tundide välisel ajal olla ja diivaneid, kus lebotada ning laudu toole, et õppida jne. Mulle meeldis ning lisaks saime palju vajalikku infot Mariselt. Sealt edasi kõndisime linna poole, päris naljakas oli see, et peale meie polnud ühtegi imelikku, kes ilma rattata või jooksmata liiguks. Tekkis kohe väga suur tahtmine ratas hankida ja ruttu. Linn oli megailus ja üldse siin kõik nii korras ja roheline ja armas vaadata, täna tekkis kuidagi palju parem tuju ka kõigest sellest. Ahjaa ja ma sain oma kohvri hommikul postiga kätte ja Taani tel numbri ja homme on lootus ehk korteri osas ka miskit edasi uurida. Oskan öelda, et tsill on ja üle mõtelda ma ei kavatse :) see siin parim soovitus kõigi poolt!
Halleluuja, mul meenus veel see vahva tõsiasi, et kesklinna tänaval vähemalt 4 H&M'i!!! Ma ei astunud täna sisse, aga no kuulge, see on ju lausa minu piinamine, rääkimata BIKBOKIst ja Gina Tricotist, oehhh.
Lõpetuseks paar tarka ja tuju heaks tegevat sõna mu sõbralt: elus visatakse meile ette täpselt nii palju raskusi, kui palju me suudame ära kanda...
Kui see nett kunagi kiiremaks läheb, siis postitan pilte ehk ka
No comments:
Post a Comment