Muidu täiesti tavaline päev. Kell 10 kooli, 75minutit kunstiajalugu, seejärel tunnike pausi ning 15minutiline ajalugu, kust võis ka ära minna, kui lehti ei soovinud täita. Selline see VHK elu ongi, olgu mainitud, et eile polnud meil ka kooli. Nurisemiseks nagu põhjust väga pole, kuid kui midagi tegema ei pea, siis lõpuks ununeb täitsa ära, kuidas üldse oma üksikuidki kohustusi täita.
Igaljuhul avastasin ma täna jälle suure armastuse arhitektuuri vastu(ei, mitte tänu arhitektuuri tunnile) ja võiks öelda, et varsti hakkan ma ise betoneerima/betoonima/betooni panema :D haha ma ei tea, mis sõna see on. Ja ma ütlen, et kohe, kui tuleb päike ning keegi minuga kampa lööb, lähen kaen ma need vesilennukite angaarid ometi ära. Olgem ausad, midagi, mis oli sajand tagasi Euroopa suurim raudbetoonehitis, tuleks siiski enda silmaga üle vaadata. Ja tänaseks tipphetkeks sai NO99 etendus "Kes kardab Virginia Woolfi?". Naerutas muhedalt ja tekitas vahepeal lühist ja üldse soovitan igati, üle pika aja siis ka üks hea teatrielamus mul.
3 comments:
mina mina mina, löön kampa!!
Super! Tead, nad hakkavad varsti neid taastama, aga ma tahaksin siiski enne vanad ära näha :) aprilli alguses pidi ehitus hakkama, aga no neil pole vist veel raha, jejee, ruttu sinna!
Käbe kähku!!
Post a Comment