Mul läks kõigest 55h tundi siia jõudmisega, kuid eile pärastlõunal jõudsin lõpuks ometi kohale!
Alustame siis algusest.
Pühapäeval oli tore hommikusöök perega ning peale seda oligi aeg lennujaama tulla. Kiisud Karen ja Silver tulid mind saatma ning andsid mulle midagi super armsat! Tõi naeratuse näole ja pisara silma :')
Lend Helsinkisse läks kiirelt ja muretult. Helsingis sain veel vennaga ka skypeda ning 5tundi ootamist läksid kärmelt. Ma olin üsna üllatunud, kui suur see lennujaam tegelikult on.
Lend Pekingisse läks ka sujuvalt, kuid magada ma küll eriti ei suutnud.
Lennukis saadud hommikusöök.. maitsvast söögist oli asi kaugel:
Nunnu pilvemeri:
Üldiselt olen siiani Hiinas avastanud tohutult palju asju, mis on ka Tansaaniale iseloomulikud. Üks nendest on sinised katused:
Nii ma siis jõudsingi Pekingisse eesti aja järgi pühapäeva öösel kell 1 ja kohaliku aja järgi hommikul kell 6. Norutasin paar tundi ühtedel pinkidel, paar tundi teistel pinkidel ja üritasin mitte tukkuma jääda. Mul tiksus peas see lugu Jesperist, kes on paar korda tänu lennujaamas magamisele oma lennud maha maganud. Lõpuks jõudis kätte hetk, kus sain check-ini ära teha ja enda gate'i juurde minna. Kõik tip-top, leidsin Starbucksi ning üritasin end kohviga üleval hoida. See siiski ei õnnestunud, värava kõrval jäin ikkagi tukkuma pooleks tunniks ja ärkasin tund enne lendu. Asi tundus kahtlane, sest minu väravas oli veel ainult 2 põõnavat ning üks ärkvel hiinlane. Läksin nendega siis juttu puhuma. Otseloomulikult olid nad kõik umbkeelsed, mida oligi arvata. Lõpuks sai asi siiski selgeks, et lend on tühistatud. Peale seda läks oma pool tunnikest, et rongide ja muu kolaga tagasi välja jõuda, siis sai ringi kolatud, et enda kohver taas üles leida.
Inim massid Pekingi lennujaamas:
Ja nii algasidki mu seiklused Hiinaga. Seisin kurnatult kuskil tunnises järjekorras, kust sain lõpuks õhtusele lennule uue pileti. Seejärel olin check-ini järjekorras veel oma pool tunnikest ning siis selgus, et ka õhtune lend on tühistatud. Mis siis ikka, läksin taas sinna pikka järjekorda, mis oli nüüd juba 1,5tunniseks veninud, seekord anti mulle mingi muu õhtuse lennu pilet. Sama kordus... jälle check-ini ja sealt teatati, et lend on teadmata ajaks edasi lükatud. Nonii, nüüd hakkas mul juba kops üle maksa viskama. Lennujaam oli täis hiinlasi, kes kõik kisendasid töötajate peale, ma polnud sada aastat maganud, söönud, joonud ja paistis, et Wuhan'i jõudmisest ei tasu mul unistadagi. Võtsin ennast siis uuesti sappa, seekord ootasin seal järjekorras oma 2 tunnikest. Jumal tänatud, et ma sellise posu Eesti ajakirju lennureisiks kaasa olin võtnud. Väljas oli juba pimedaks läinud, kui ma lõpuks enda uue pileti järgmiseks päevaks kätte sain. Üritasin veel kindlustuse pabereid taga ajada ning seejärel leidsin endale tourist office'ist hotelli. Lõpp hea, kõik hea, transfeer saabus ja oligi aeg Pekingi hotelli ööbima minna. Taaskord oli kõikide hotelli töötajate inglise keel olematu, kuid kuidagi läks kõik ikka hästi ning maabusin surmväsinuna enda hotellitoas, kus polnud ei aknaid ega sooja vett, kuid mille hind oli üpris krõbe. Hotelli jõudes olin juba oma 34h ärkvel olnud ning lõpuks oligi aeg 7tunnikest magada.
Selline hotellituba. Paistab küll uhkem, kui Tansaania motell, kuid tegelikult olid laes augud jne:
Hommik algas muidugi sellega, et mu seitsmeks broneeritud transfeer lükkus tunnikese edasi ning siis kutsus üks mu eelmisel päeval leitud "sõber" mind hommikusööki sööma. Ossa issand, oli see alles kogemus. Maitsesin paar väikest ampsu, kuid selle koha hügieeni ning neid totaalselt ebamaitsvaid sööke nähes otsustasin hommikusöögi kuni lennujaama jõudmiseni edasi lükata.
Hommikusöök, mis jäi söömata: maitsetu vesi/lima riisiga, 2 maitsetut kuklit, mille sisuni ma väga ei jõudnudki ning muna:
Pekingist nii palju, et kogu linn oli sudusse kattunud ning nii mõnelgi pool oli üsna raske hingata tänu ebatavalisele haisule.
Jutuga edasi minnes, jõudsin lõppude lõpuks ikka lennujaama, kuid paraku valesse terminali. Ühest terminalist teise sõit oli umbes nagu Kakumäelt Piritale sõitmine.
Õigesse terminali jõudes läks kõik kuidagi kergelt. Sain oma delay paberi kätte, check-in'i tehtud, turvaväravas oli ka ainuke probleem mu lusikas ning siis saingi jälle paar tundi koduseks saanud Starbucksis veeta. Lend jäi otseloomulikult hiljaks, kuid õnneks jõudsin tunnike plaanitust hiljem siiski Wuhan'i. Wuhani lennujaamas läks uus trall pihta, kohver oli kadunud ning taaskord sattusin just umbkeelsete töötajate juurde. Lõpuks sai asi aetud ja hiinlasest Helen ootas mind väljapääsu juures.
Sealt takso peale ja Wuhani kesklinna rongipeatusesse, kus oli taaskord mutmiljon inimest. Õnneks ootas Lu mind juba seal ning rong oli kõvasti uhkem ja mugavam kui Taani omad. Eesti omadest ma üldse siinkohal ei räägikski.
Rongiga sõites oli kõik roheline! Üli palju riisipõlde + muid juurvilja põlde:
Rongijaam on linnast 7km kaugusel tänu kiirrongi mürale:
Xiantao'sse jõudes ootas meid uhiuus crv koos autojuhiga, käisime keeltekooli kontorist läbi, sealt anti mulle telefon ja bussikaart ning edasi läksime korterisse. Mina eeldasin, et korter on u 5ruutmeetrit ning ilma akendeta, kuid sellega eksisin ikka kõvasti. Korteris on 3 magamistuba, suur elutuba, söögituba vms, köök ja 2 vannituba. Mul on isiklik wc ning ma polegi vist kunagi nii suures toas varem elanud. Air condition on olemas, 2 akent ja suur voodi ning suur kapp - mida veel tahta?! Vaid kohvrit oma kolaga ehk.
Eile õhtul ekslesin veel kaubanduskeskusesse, et leida mõned odavad hilbud, mida kuni kohvri saabumiseni kanda, kuid tagasi tulin ikkagi tühjade kätega. Põhjus siis minu suuruses. Nende XL on 165cm pikkustele... ja 2XL' polnudki võimalik leida. Cool story! Peale poes käiku eksisin otseloomulikult ära, sest vahepeal oli pimedaks läinud ja nii ma siis tuiasingi siin tänavatel oma tunnikese enne kui uue kodu taas üles leidsin. Success!
Minu uus kodu:
Ja maja sissepääs näeb välja selline:
Minu tänav:
Natuke linna ka:
Lõputu nuudlivalik lettidel:
Korterisse ekseldes nägin tänavatel tantsijaid, mis tundus üpris eriskummaline:
Midagi sarnast Tansaaniale... rattur vedamas suurt koormat:
Tegelikult tahaksin tänasest päevast rohkem rääkida ja hunniku pilte lisada, kuid päevane netikiirus on asendunud väga aeglase ühendusega, seega kirjutan tänasest ja ehk ka homsest lähipäevil. Loodetavasti viitsin peagi uue blogi ka teha, et seal siis täies mahus emotsiooni jagada.
Adios amigos, ma olen rahul ja õnnelik, ma loodan, et teie ka! :)
Ja lõpuks ometi on mul ka facebooki, bloggeri ja twitteriga ühendus tänu oma toredale hispaanlasest korterikaaslasele Alexile. Wippiduuu!
No comments:
Post a Comment